19.05.2015
Teekond /Journey
AADI: Hommikul kell 8.15 oli väljasõit Põlva bussijaamast Tartusse. Sealt bussiga Tallinnasse. Siis lennukiga Tallinast Istanbuli. Istanbuli lennujaamas oli näha juba palju teistsugust rahvast. Istanbulist lendasime edasi lennukiga Egeuse mere rannikul asuvasse Izmiri. Siis järgnes bussisõit Sökesse. Kui sinna jõudsime oli peaaegu kesköö. Perekonnad olid kooli juures vastas. Perekond elas kortermajas, neljakorruseline nagu teisedki. Perekond Aslan. Peres oli neli liiget, ema, isa ja ja pojad Burakan (12 a) ja Atakan (10 a).
GERTRUD: Esimesel päeval sõitsime palju bussidega ja lendasime lennukitega. Kui kohle jõudsime, läksime kohe peredesse ja magama.
MAILIS: Lendamine ei olnudki nii hirmutav, kui ma arvasin ja seal oli oodatust parem söök ka :D. Kohe kui Türki jõudsime oli seal NIII soe, kuigi oli juba päris hilja. Perekond oli väga tore ja võtsid mind hästi vastu. Olin üksi peres, aga õnneks olid Gertrud ja Brittany täpselt meie kõrval olevas majas.
BRITTANY: Läksin 19.mail Türki. Sõitsime Põlva bussijaamast bussiga Tartusse. Sõit Põlvast algas kell 8.15 hommikul. Tartusse jõudsime umbes kell 09.00. Järgmise bussini oli veel aega ja me läksime bussijaama kohvikusse. Mina ostsin kuuma kakaod. Siis läksime LuxExpressi peale ja sõitsime Tallinna Lennujaama. Lennuk väljus 15.25, aga meil oli veel lennukile minekuga aega. Et aega parajaks teha läksime mina, Anar ja Kaire lennujaama kohvikusse sööma. Käisime veel enne teiste juurde minekut R-kioskis. Lõpuks oli kell nii palju, et saime hakata lennukile minema. Viimasel minutil jõudis kohale ka Merlin. Kui olime juba lennukil, siis istusime oma kohtadele ja valmistusime õhkutõusuks. Maandusime kõigepealt Istanbulis. Siis tuli ümberistumine. Seejärel lendasime Izmiri. Sõitsime bussiga 2 tundi Sökesse. Kell oli juba päris palju kui Sökesse jõudsime. Kooli juures ootasid meid pered, kelle juures me elasime.
TAAVI: Kui buss meie reisiseltskonnaga Põlva bussijaamast väljus, olid tunnid juba alanud. Ees ootas väga pikk päev, mis hõlmas sõitu kahe erineva bussi ja lennuki ning veel ühe bussiga. Närvikõdi tekitamiseks oli õpetaja Merlin oma passi tegemise ja kättesaamise viimasele minutile ajastanud ning nii õnnestuski meil näha sõna otseses mõttes viimasel minutil lennule jõudmist. Õpetaja Merlini passisaaga on aga pikem jutt, millest mina siin rohkem jutustada paslikuks ei pea. Loodan, et Merlin ehk ise siin sellest ülevaate teeb. Veidi närvikõdi sai kogetud ka Istanbuli lennujaamas, kus küllaltki lühikese ajaga tuli üsnagi keerulist ja pikka teed pidi jõuda järgmise lennuni. Kujutage ette kiirustavat seltskonda, mida juhib mees, kes ise ka täpselt ei tea, kuhu jõudma peab. Olles aga kella järgi napilt järgmise lennu väravani jõudnud, selgus et lend on pool tundi edasi lükatud. Tunded olid kahetised, ent higi oli kõigil üks, sest tunda oli juba 30-kraadist soojust. Oli juba üsna hiline, kui me lennukilt maha astusime. Kuid sellega polnud sõit veel lõppenud. Koos teiste, varemsaabunud gruppidega jäi sõita veel umbes poolteist tundi bussiga lõpp-sihtkohta Sökesse. Sökes andsime unesegased lapsed peredele üle ja ise suundusime hotelli, kus üsna pea pea patja puudutas, et järgmiseks päevaks ennast välja puhata.
ANAR: Teekond Palmidemaale algas koos väga lahedate inimestega ja juba see tegi meele rõõmsaks - naeratus oli iga reisiselli näol küll terve päeva. Jõudsime pärale õhtuks, aga väsimust ei tundnud. Ees ootas palju põnevat. Hotellituba võttis meid oma sooja sülle ja uni oli magus.
GERTRUD: Esimesel päeval sõitsime palju bussidega ja lendasime lennukitega. Kui kohle jõudsime, läksime kohe peredesse ja magama.
MAILIS: Lendamine ei olnudki nii hirmutav, kui ma arvasin ja seal oli oodatust parem söök ka :D. Kohe kui Türki jõudsime oli seal NIII soe, kuigi oli juba päris hilja. Perekond oli väga tore ja võtsid mind hästi vastu. Olin üksi peres, aga õnneks olid Gertrud ja Brittany täpselt meie kõrval olevas majas.
BRITTANY: Läksin 19.mail Türki. Sõitsime Põlva bussijaamast bussiga Tartusse. Sõit Põlvast algas kell 8.15 hommikul. Tartusse jõudsime umbes kell 09.00. Järgmise bussini oli veel aega ja me läksime bussijaama kohvikusse. Mina ostsin kuuma kakaod. Siis läksime LuxExpressi peale ja sõitsime Tallinna Lennujaama. Lennuk väljus 15.25, aga meil oli veel lennukile minekuga aega. Et aega parajaks teha läksime mina, Anar ja Kaire lennujaama kohvikusse sööma. Käisime veel enne teiste juurde minekut R-kioskis. Lõpuks oli kell nii palju, et saime hakata lennukile minema. Viimasel minutil jõudis kohale ka Merlin. Kui olime juba lennukil, siis istusime oma kohtadele ja valmistusime õhkutõusuks. Maandusime kõigepealt Istanbulis. Siis tuli ümberistumine. Seejärel lendasime Izmiri. Sõitsime bussiga 2 tundi Sökesse. Kell oli juba päris palju kui Sökesse jõudsime. Kooli juures ootasid meid pered, kelle juures me elasime.
TAAVI: Kui buss meie reisiseltskonnaga Põlva bussijaamast väljus, olid tunnid juba alanud. Ees ootas väga pikk päev, mis hõlmas sõitu kahe erineva bussi ja lennuki ning veel ühe bussiga. Närvikõdi tekitamiseks oli õpetaja Merlin oma passi tegemise ja kättesaamise viimasele minutile ajastanud ning nii õnnestuski meil näha sõna otseses mõttes viimasel minutil lennule jõudmist. Õpetaja Merlini passisaaga on aga pikem jutt, millest mina siin rohkem jutustada paslikuks ei pea. Loodan, et Merlin ehk ise siin sellest ülevaate teeb. Veidi närvikõdi sai kogetud ka Istanbuli lennujaamas, kus küllaltki lühikese ajaga tuli üsnagi keerulist ja pikka teed pidi jõuda järgmise lennuni. Kujutage ette kiirustavat seltskonda, mida juhib mees, kes ise ka täpselt ei tea, kuhu jõudma peab. Olles aga kella järgi napilt järgmise lennu väravani jõudnud, selgus et lend on pool tundi edasi lükatud. Tunded olid kahetised, ent higi oli kõigil üks, sest tunda oli juba 30-kraadist soojust. Oli juba üsna hiline, kui me lennukilt maha astusime. Kuid sellega polnud sõit veel lõppenud. Koos teiste, varemsaabunud gruppidega jäi sõita veel umbes poolteist tundi bussiga lõpp-sihtkohta Sökesse. Sökes andsime unesegased lapsed peredele üle ja ise suundusime hotelli, kus üsna pea pea patja puudutas, et järgmiseks päevaks ennast välja puhata.
ANAR: Teekond Palmidemaale algas koos väga lahedate inimestega ja juba see tegi meele rõõmsaks - naeratus oli iga reisiselli näol küll terve päeva. Jõudsime pärale õhtuks, aga väsimust ei tundnud. Ees ootas palju põnevat. Hotellituba võttis meid oma sooja sülle ja uni oli magus.
20.05.2015
Külaskäik Söke keskkooli / Visiting Söke Highschool
AADI: Ärkasin
üles. Sõime hommikust ja jalutasime kooli juurde. Kooli õuel oli
kaks maja, ühes lasteaed ja algkool, teises põhikool. Ära ehmatas
suur lärm, mida Eesti koolides pole. Kõik tahtsid välismaalastega
pilti teha ja käisid koguaeg kannul. Tutvusime kooliga, vaatasime
lasteaia laste esituses rahvatantsu.
GERTRUD: Järgmisel päeval äratati hommikul üles ja läksime tutvuma kooliga, mis asus kohe kõrval. Inimesed olid väga sõbralikud, isegi liiga sõbralikud. Kui midagi juhtus või tundusid kurb, hakati kohe küsima, et kas kõik on korras. Kui olime natukene ringi liikunud ja lapsi oli juurde kogunenud, hakati ükshaaval tulema pildistama. Minuga tehti väga palju pilte, mis hiljem ka üles pandi. Türklased tundusid juba natukene pealetükkivad.
MAILIS: Inimesed on hästi sõbralikud ja toredad. Söke keskkoolis olime me väga populaarsed (eriti Gertrud, kes oli täiesti maailmaime oma blondide juustega). Kõik tahtsid meiega pilti teha. Taheti ka telefoninumbreid. Mõni isegi küsis hotelli numbrit, kus me ööbime, kuigi me isegi ei ööbinud hotellis :D. Ööbisime peredes ja kõik oli hästi. Palju süüa anti, isegi liiga palju. Öösiti mängisime tee peal palli ja käisime mänguväljakul tagaajamist mängimas. Oli hästi tore.
BRITTANY: Kolmapäeva hommikul kell 09.00 läksime kooli. Me ei saanud üldse rahulikult olla, kuna kõik õpilased tulid koguaeg meie juurde ja tahtsid pilte, nimesid, telefoni numbreid jne. Ükskõik kuhu me ka ei läinud, tulid nad alati meile järgi.
TAAVI: Hommikul viidi meid võõrustavasse kooli. Kool asus kahes majas: üks algkoolile ja teine põhikoolile. Mõlemad majad paiknesid suure betoonplaatidega kaetud kooliõue ääres. Meid võttis vastus tohutu käratsev lastesumm. Rohke isikliku ruumiga harjunud eestlastele oli see alguses harjumatu. Meie lapsed piirati kähku ümber, et neid uudistada, pildistada, nendega koos pildistada või lihtsalt nende läheduses seista. Võib öelda, et meist nii mõnegi jaoks oli see korralik kultuurišokk. Uudistavad Türgi õpilased ei jätnud meie lapsi rahule vast minutikski. Ma arvan, et meie lapsed kogesid seda, mida kuulsused igapäevaselt kogema peavad. Meile näidati koolimaja ja mõningaid selle klasse. Hiljem esinesid rahvarõivastes õpilased kooliõuel mitmete tantsudega ning üks tants õpetati selgeks ka külalistele.
ANAR: Hommikune äratus tuli kukelt ja kanadelt, kes meie naabermaja õues üksteist taga ajasid. Söke keskkooli külastamisel jäi silma palju mustapäiseid lapsi ja uudishimulikke silmapaare, kes kõik koos meiega pilti tahtsid teha. Õpetajad olid õpilastele kinkinud vabaduse tundidest, nii et uudistamiseks ja tutvumiseks oli aega.
MERLIN: Kuigi öösel aknast välja vaadates, ei olnud merd kuskil aimata, siis hommikuvalguses avanes võrratu vaade nii merele kui ka mägedele. Mõnus oli verandal tiksuda ja rikkaliku hommikusööki nautida. Vastuvõtt koolis oli soe ning taaskord oli tore kohata vanu tuttavaid. Jah, kool nagu kool ikka, ainult et tüdrukute toaletti astudes oli üllatus suur - nagu oleks aastakümneid ajas tagasi rännanud - poti asemel laiutas põrandas vaid auk. Oh seda nostalgiat. Samas kooli õues asuv minipood oli kadestamist väärt, sest sealt sai palaval päeval nii jäätist, jooke kui ka värskeid puuvilju soetada. Üks lahke õpilane jagas oma rohelisi oliive minuga. Siiamaani olin ma vaid oliivõli salatis kasutanud või siis proovinud oliive sissetehtud kujul. See värske ja natuke hapukas hamba all krõmpsuv roheline pallike maitses aga üle ootuste hästi. Mõelda vaid, päris oliiv!
Türgi lapsed olid uudishimulikud. Uudishimulikumad igatahes kui kõik teised seni kohatud rahvused. Paljud õpilased astusid ligi ja üritasid, ise inglise keelt oskamata, tutvust sobitada. Külalised piirati hetkega sisse ning minutitega täitusid Facebook ja Twitter sõbraselfide ning säutsudega. Lihtsalt uskumatu. Sama uskumatu oli ka Türgi laste esinemine - millised hoolikalt läbi mõeldud liigutused ja kõnekad näoilmed. Lihtsalt lust vaadata!
GERTRUD: Järgmisel päeval äratati hommikul üles ja läksime tutvuma kooliga, mis asus kohe kõrval. Inimesed olid väga sõbralikud, isegi liiga sõbralikud. Kui midagi juhtus või tundusid kurb, hakati kohe küsima, et kas kõik on korras. Kui olime natukene ringi liikunud ja lapsi oli juurde kogunenud, hakati ükshaaval tulema pildistama. Minuga tehti väga palju pilte, mis hiljem ka üles pandi. Türklased tundusid juba natukene pealetükkivad.
MAILIS: Inimesed on hästi sõbralikud ja toredad. Söke keskkoolis olime me väga populaarsed (eriti Gertrud, kes oli täiesti maailmaime oma blondide juustega). Kõik tahtsid meiega pilti teha. Taheti ka telefoninumbreid. Mõni isegi küsis hotelli numbrit, kus me ööbime, kuigi me isegi ei ööbinud hotellis :D. Ööbisime peredes ja kõik oli hästi. Palju süüa anti, isegi liiga palju. Öösiti mängisime tee peal palli ja käisime mänguväljakul tagaajamist mängimas. Oli hästi tore.
BRITTANY: Kolmapäeva hommikul kell 09.00 läksime kooli. Me ei saanud üldse rahulikult olla, kuna kõik õpilased tulid koguaeg meie juurde ja tahtsid pilte, nimesid, telefoni numbreid jne. Ükskõik kuhu me ka ei läinud, tulid nad alati meile järgi.
TAAVI: Hommikul viidi meid võõrustavasse kooli. Kool asus kahes majas: üks algkoolile ja teine põhikoolile. Mõlemad majad paiknesid suure betoonplaatidega kaetud kooliõue ääres. Meid võttis vastus tohutu käratsev lastesumm. Rohke isikliku ruumiga harjunud eestlastele oli see alguses harjumatu. Meie lapsed piirati kähku ümber, et neid uudistada, pildistada, nendega koos pildistada või lihtsalt nende läheduses seista. Võib öelda, et meist nii mõnegi jaoks oli see korralik kultuurišokk. Uudistavad Türgi õpilased ei jätnud meie lapsi rahule vast minutikski. Ma arvan, et meie lapsed kogesid seda, mida kuulsused igapäevaselt kogema peavad. Meile näidati koolimaja ja mõningaid selle klasse. Hiljem esinesid rahvarõivastes õpilased kooliõuel mitmete tantsudega ning üks tants õpetati selgeks ka külalistele.
ANAR: Hommikune äratus tuli kukelt ja kanadelt, kes meie naabermaja õues üksteist taga ajasid. Söke keskkooli külastamisel jäi silma palju mustapäiseid lapsi ja uudishimulikke silmapaare, kes kõik koos meiega pilti tahtsid teha. Õpetajad olid õpilastele kinkinud vabaduse tundidest, nii et uudistamiseks ja tutvumiseks oli aega.
MERLIN: Kuigi öösel aknast välja vaadates, ei olnud merd kuskil aimata, siis hommikuvalguses avanes võrratu vaade nii merele kui ka mägedele. Mõnus oli verandal tiksuda ja rikkaliku hommikusööki nautida. Vastuvõtt koolis oli soe ning taaskord oli tore kohata vanu tuttavaid. Jah, kool nagu kool ikka, ainult et tüdrukute toaletti astudes oli üllatus suur - nagu oleks aastakümneid ajas tagasi rännanud - poti asemel laiutas põrandas vaid auk. Oh seda nostalgiat. Samas kooli õues asuv minipood oli kadestamist väärt, sest sealt sai palaval päeval nii jäätist, jooke kui ka värskeid puuvilju soetada. Üks lahke õpilane jagas oma rohelisi oliive minuga. Siiamaani olin ma vaid oliivõli salatis kasutanud või siis proovinud oliive sissetehtud kujul. See värske ja natuke hapukas hamba all krõmpsuv roheline pallike maitses aga üle ootuste hästi. Mõelda vaid, päris oliiv!
Türgi lapsed olid uudishimulikud. Uudishimulikumad igatahes kui kõik teised seni kohatud rahvused. Paljud õpilased astusid ligi ja üritasid, ise inglise keelt oskamata, tutvust sobitada. Külalised piirati hetkega sisse ning minutitega täitusid Facebook ja Twitter sõbraselfide ning säutsudega. Lihtsalt uskumatu. Sama uskumatu oli ka Türgi laste esinemine - millised hoolikalt läbi mõeldud liigutused ja kõnekad näoilmed. Lihtsalt lust vaadata!
Tegevused Sökes
AADI: Kuulasime Söke linnaväljakul puhkpilli orkestrit. Külastasime ühe tähtsa Türgi revulutsioonitegelase maja. Seejärel läksime kohalikule turule, kuid ega sealt midagi erilist osta polnud. Siis järgnes jalgpallimatš Türgi õpetajate vastu, mis muidugi kaotati. Ja siis tagasi peredesse. Seal õhtusöök.
GERTRUD: Turul oli palju kavalaid kaupmehi, kes olid samas väga pealetükkivad. Mul oli kaelas nimesilt, mida nad kasutasid ära, et mind kohale meelitada. Nad hüüdsid mu nime ja kutsusid enda kaupa vaatama, kuid üritasin eemale hoida. Vahepeal küsisid nad kust me pärit oleme ja kui me vastasime, et me tuleme Eestist, ütlesid nad: ,, Tere, tere". Meil jäi mulje, et nad on teretamise ära õppinud kõikides keeltes.
Kui õpetajad mängisid jalgpalli, kohtusin ma inglastega. Nad küsisid minu nime ja üritasid seda öelda. Seda oli naljakas kuulata, kuna inglased ei oska öelda R- tähte.
MAILIS: Käisime erinevates kohtades igasuguseid asju vaatamas - see oli päris huvitav.
BRITTANY: Kell 15.30 läksime Nuhbey majja, mis oli säilinud juba sõja ajast. Pärast külastust tegima ka ühe grupipildi. Seejärel läksime suurele turule, mis oli kohe päris suur. Mina, õpetaja Anar, õpetaja Kaire ja Gertrud läksime kaubanduskeskusesse ja teised läksid turule. Pärast läksime bussiga mingisse spordimajja ja seal vaatasime jalgpallimatši. Kui jalgpallimatš läbi sai, siis viidi meid tagasi Sökesse ja läksime perede juurde.
TAAVI: Pärast lõunat kõndisime veidi linnas, kus kuulasime meie auks mängivat orkestrit, külastasime ühe kuulsa mehe maja ning ehtsat Türgi basaari ehk turgu. Turg oli nagu turg ikka. Osta sai kõike alates riidekraamist kuni toidukraamini. Nii mõnigi sai esimesed ristsed hinna üle kauplemises ja esialgsest hinnast isegi pool alla. Turu külastamise järel sõidutati meid ühte erakooli, kus pidi toimuma jalgpallimatš õpetajate ja hiljem ka laste vahel.
Ainsa välismaa õpetajana sain jala valgeks mina. Kerge see ei olnud, sest kehv vorm, üle 30 kraadi kuuma ja osavad vastased tekitasid parajalt piina. Hotelli sai mindud higise ja kangete lihastega.
MERLIN: Jalutuskäik linnas oli mõnus, muusikaline vahepala keskväljakul meeleolukas ja sõjajärgselt säilinud maja külastus hariv. Kuigi kui aus olla, siis "Nuh Bey Konaği" puhul köitis kõige rohkem tähelepanu hoopis mitte vana mööbel ja arhidektuur, vaid aias kasvav aprikoosipuu. Mõelda vaid, mis tore tunne oli puu otsast aprikoosi võtta ja see endale otse suhu pista. Lihtsalt olivaline! Ka turul käimine ning kauplemine oli omaette kogemus. Uskumatu, et lapsele kingi valides ning hinna üle kaubeldes võib abieluettepaneku osaliseks saada :). Sellel ajal, kui Taavi palli taga ajas ning väravaid jahtis, õppisin mina hoopis vibu laskma. Jalad harki, rind ette, õlad paika, silmad kinni ja ...! Oli lahe kogemus!
GERTRUD: Turul oli palju kavalaid kaupmehi, kes olid samas väga pealetükkivad. Mul oli kaelas nimesilt, mida nad kasutasid ära, et mind kohale meelitada. Nad hüüdsid mu nime ja kutsusid enda kaupa vaatama, kuid üritasin eemale hoida. Vahepeal küsisid nad kust me pärit oleme ja kui me vastasime, et me tuleme Eestist, ütlesid nad: ,, Tere, tere". Meil jäi mulje, et nad on teretamise ära õppinud kõikides keeltes.
Kui õpetajad mängisid jalgpalli, kohtusin ma inglastega. Nad küsisid minu nime ja üritasid seda öelda. Seda oli naljakas kuulata, kuna inglased ei oska öelda R- tähte.
MAILIS: Käisime erinevates kohtades igasuguseid asju vaatamas - see oli päris huvitav.
BRITTANY: Kell 15.30 läksime Nuhbey majja, mis oli säilinud juba sõja ajast. Pärast külastust tegima ka ühe grupipildi. Seejärel läksime suurele turule, mis oli kohe päris suur. Mina, õpetaja Anar, õpetaja Kaire ja Gertrud läksime kaubanduskeskusesse ja teised läksid turule. Pärast läksime bussiga mingisse spordimajja ja seal vaatasime jalgpallimatši. Kui jalgpallimatš läbi sai, siis viidi meid tagasi Sökesse ja läksime perede juurde.
TAAVI: Pärast lõunat kõndisime veidi linnas, kus kuulasime meie auks mängivat orkestrit, külastasime ühe kuulsa mehe maja ning ehtsat Türgi basaari ehk turgu. Turg oli nagu turg ikka. Osta sai kõike alates riidekraamist kuni toidukraamini. Nii mõnigi sai esimesed ristsed hinna üle kauplemises ja esialgsest hinnast isegi pool alla. Turu külastamise järel sõidutati meid ühte erakooli, kus pidi toimuma jalgpallimatš õpetajate ja hiljem ka laste vahel.
Ainsa välismaa õpetajana sain jala valgeks mina. Kerge see ei olnud, sest kehv vorm, üle 30 kraadi kuuma ja osavad vastased tekitasid parajalt piina. Hotelli sai mindud higise ja kangete lihastega.
MERLIN: Jalutuskäik linnas oli mõnus, muusikaline vahepala keskväljakul meeleolukas ja sõjajärgselt säilinud maja külastus hariv. Kuigi kui aus olla, siis "Nuh Bey Konaği" puhul köitis kõige rohkem tähelepanu hoopis mitte vana mööbel ja arhidektuur, vaid aias kasvav aprikoosipuu. Mõelda vaid, mis tore tunne oli puu otsast aprikoosi võtta ja see endale otse suhu pista. Lihtsalt olivaline! Ka turul käimine ning kauplemine oli omaette kogemus. Uskumatu, et lapsele kingi valides ning hinna üle kaubeldes võib abieluettepaneku osaliseks saada :). Sellel ajal, kui Taavi palli taga ajas ning väravaid jahtis, õppisin mina hoopis vibu laskma. Jalad harki, rind ette, õlad paika, silmad kinni ja ...! Oli lahe kogemus!
Õhtusöök Kuşadasis, restoranis Macit /
Dinner at Macit Restaurant in Kuşadasi
ANAR: Õhtusöök kalarestoranis oli vaimustav - road olid võrratud ja loomulikult ka seltskond.
MERLIN: Vaade restorani terassilt linnale oli võrratu - põnev oli jälgida, kuidas see iga natukese aja tagant koos pimeduse saabumisega muutus. Türgi toitud maitsesid oivaliselt. Eriti nauditav aga oli seltskond! Philippe, Juan Jesus Martin (ehk JJ), Laurent ja Hatice - kuidas ma neid kõiki igatsenud olin! Õhtu kõrghetk saabus aga tagasiteel hotelli, kus bussijuht lülitas sisse discotuled ning pani rock-muusika põhja. Sellist tantsu, mida me bussis teha suutsime, pole enne nähtud!
MERLIN: Vaade restorani terassilt linnale oli võrratu - põnev oli jälgida, kuidas see iga natukese aja tagant koos pimeduse saabumisega muutus. Türgi toitud maitsesid oivaliselt. Eriti nauditav aga oli seltskond! Philippe, Juan Jesus Martin (ehk JJ), Laurent ja Hatice - kuidas ma neid kõiki igatsenud olin! Õhtu kõrghetk saabus aga tagasiteel hotelli, kus bussijuht lülitas sisse discotuled ning pani rock-muusika põhja. Sellist tantsu, mida me bussis teha suutsime, pole enne nähtud!
21.05.2015
Nukkude meisterdamine ja näidendid / Puppet workshop and puppet shows
AADI: Ärkasin üles. Läksime
kooli juurde. Seal meisterdasime lusikast nukku. Mina tegin Atatürgi. Siis
läksime Söke kultuurimajja. Seal esitasid kõik riigid oma
nukuetenduse. Siis sõime ühes söögikohas lõunat. Siis läksime
linna nimega Kuşadası.
Seal nägime esimest korda merd. Meri oli väga ilus. Järgmisena oli
kavas saarel asuva kindluse külastus, aga kindlus oli kahjuks
remondis. Siis saime natuke ostelda. Ostsin kaks ilusat vaipa ja
kilpkonna kuju. Üks
kaupmees tahtis meile mantleid müüa. Ta hüüdis: „Buy
jackets! Buy jackets! Winter is coming!“. Õues oli üle 30-ne kraadi sooja. Ja
siis läksime tagasi Sökesse. Seal olid perekonnad meile vastas.
Õhtul vaatasime Eurovisioni 2. poolifinaali.
GERTRUD: Järgmisel päeval, kui kool oli juba tuttav, läksime jälle koolimajja. Just nagu eelmisel päeval, tehti ka sellel päeval palju pilte. Meie ümber oli kogunenud juba väikene ring. Mina istusin, kuid mitte kauaks, sest kohe kutsuti uuesti pilte tegema. See läks natuke tüütuks, kuid elasime üle. Sellel päeval ei tehtud ainult pilte, see jäi lihtsalt meelde. Me õppisime selgeks Türgi tantsu, mida hiljem ka filmiti. Õhtul kutsuti mind tutvuma perega, kes majutasid Mailist. Me sõime ning läksime parki mängima. Kui pargist tulime, läksime õhtust sööma. Siis tulid Kristjan ja tema türklastest sõbrad. Me vaatasime videosid ja sõime. Ja saigi see päev läbi.
MAILIS: Näidendid olid ka lahedad. Eriti meie oma.
BRITTANY: Neljapäeva hommikul läksime kooli. Seejärel ühte klassiruumi ja seal me tegime endale lusikatest nukke. Kui lusikatest nukud valmis said, siis läksime kõigi partnerkoolide nukuetendusi vaatama. Mul oli ka väike pabin sees. Varsti oligi meie kord esineda. Kui kõik olid ära esinenud, siis sõitsime bussiga linnas ja läksime lõunat sööma. Pärast lõunasööki läksime Kusadsi kesklinna. Kell 17.00 sõitsime tagasi Sökesse ja läksime perede juurde.
TAAVI: Selle päeva hommik algas jälle koolist, kus nii lapsed kui õpetajad meisterdasid puulusikatest nukke. Pärast seda töötuba viidi meid linna ühte teatrisse, kus iga maa esitas kodus ettevalmistatud nukunäidendi, mis ka videosse võeti. Meie olime ühed viimastest, aga sugugi mitte kehvemad kui teised. Loodan, et tulemust saab üsna pea näha. Pärast seda viidi meid Kusadasi (Kušadasõ) linna, kus anti vaba aeg ostlemiseks, mida kõik hoolsasti ära kasutasid. Kaupmehi oli tänava äärtes palju ning igaüks üritas sind just tema kauba juurde meelitada. Minul ja paaril lapsel õnnestus sattuda ühte vaibapoodi, kust niipea minema ei saanud. Kaupmees oma kaupa kiitmast ei väsinud. Ta laotas vaipu muudkui põrandale, näitas neid pealt ja alt, et kauba ehtsust tõendada. Lõpuks toodi veel kõigile teed. Oli see nüüd väärt kaup või osav kaupmees, aga Aadi kaks väikest vaipa endale soeta ning hindagi all kauples. Igal juhul lahkusime sellest poest rõõmsameelsetena. Igaüks leidis veel meeneid koju viimiseks ja lõpuks oli aeg nii kaugel, et oli aeg lahkuda.
ANAR: Nukkude meisterdamine puulusikatest oli armas ja fantaasiarikas. Iga meistri nukk oli omanäoline ja naljakas. Etendused, mida erinevate riikide lapsed esitasid, olid naljakad ja armsad.
MERLIN: Hommik algas taaskord võrratu vaate ja imelise hommikusöögiga, peale mida suundusime Söke kooli. Meisterdasime vahvaid puulusikast nukke. Tagasi Eestisse jõudes muutus see lihtne puulusikast nukk koheselt mu tütre lemmikuks. Ta tassis seda mitmeid päevi isegi lasteaeda kaasa. Vot nii armsaks võib üks väike isetehtud nukk saada. Toredaid emotsioone pakkus ka nukunäidendite vaatamine/esitamine. Igal riigil oli oma lugu vesta ja kõik kaheksa Soome reisilt kingiks saadud nukku leidsid rakendust. Ostlemiskogemus turul tipnes seekord ühe meesterahva sooviga minu hinda teada saada. Naeratasin laialt ja ütlesin, et olen hindamatu. Mine veel midagi ostma ... võid hoopis ise müügiobjektiks sattuda.
GERTRUD: Järgmisel päeval, kui kool oli juba tuttav, läksime jälle koolimajja. Just nagu eelmisel päeval, tehti ka sellel päeval palju pilte. Meie ümber oli kogunenud juba väikene ring. Mina istusin, kuid mitte kauaks, sest kohe kutsuti uuesti pilte tegema. See läks natuke tüütuks, kuid elasime üle. Sellel päeval ei tehtud ainult pilte, see jäi lihtsalt meelde. Me õppisime selgeks Türgi tantsu, mida hiljem ka filmiti. Õhtul kutsuti mind tutvuma perega, kes majutasid Mailist. Me sõime ning läksime parki mängima. Kui pargist tulime, läksime õhtust sööma. Siis tulid Kristjan ja tema türklastest sõbrad. Me vaatasime videosid ja sõime. Ja saigi see päev läbi.
MAILIS: Näidendid olid ka lahedad. Eriti meie oma.
BRITTANY: Neljapäeva hommikul läksime kooli. Seejärel ühte klassiruumi ja seal me tegime endale lusikatest nukke. Kui lusikatest nukud valmis said, siis läksime kõigi partnerkoolide nukuetendusi vaatama. Mul oli ka väike pabin sees. Varsti oligi meie kord esineda. Kui kõik olid ära esinenud, siis sõitsime bussiga linnas ja läksime lõunat sööma. Pärast lõunasööki läksime Kusadsi kesklinna. Kell 17.00 sõitsime tagasi Sökesse ja läksime perede juurde.
TAAVI: Selle päeva hommik algas jälle koolist, kus nii lapsed kui õpetajad meisterdasid puulusikatest nukke. Pärast seda töötuba viidi meid linna ühte teatrisse, kus iga maa esitas kodus ettevalmistatud nukunäidendi, mis ka videosse võeti. Meie olime ühed viimastest, aga sugugi mitte kehvemad kui teised. Loodan, et tulemust saab üsna pea näha. Pärast seda viidi meid Kusadasi (Kušadasõ) linna, kus anti vaba aeg ostlemiseks, mida kõik hoolsasti ära kasutasid. Kaupmehi oli tänava äärtes palju ning igaüks üritas sind just tema kauba juurde meelitada. Minul ja paaril lapsel õnnestus sattuda ühte vaibapoodi, kust niipea minema ei saanud. Kaupmees oma kaupa kiitmast ei väsinud. Ta laotas vaipu muudkui põrandale, näitas neid pealt ja alt, et kauba ehtsust tõendada. Lõpuks toodi veel kõigile teed. Oli see nüüd väärt kaup või osav kaupmees, aga Aadi kaks väikest vaipa endale soeta ning hindagi all kauples. Igal juhul lahkusime sellest poest rõõmsameelsetena. Igaüks leidis veel meeneid koju viimiseks ja lõpuks oli aeg nii kaugel, et oli aeg lahkuda.
ANAR: Nukkude meisterdamine puulusikatest oli armas ja fantaasiarikas. Iga meistri nukk oli omanäoline ja naljakas. Etendused, mida erinevate riikide lapsed esitasid, olid naljakad ja armsad.
MERLIN: Hommik algas taaskord võrratu vaate ja imelise hommikusöögiga, peale mida suundusime Söke kooli. Meisterdasime vahvaid puulusikast nukke. Tagasi Eestisse jõudes muutus see lihtne puulusikast nukk koheselt mu tütre lemmikuks. Ta tassis seda mitmeid päevi isegi lasteaeda kaasa. Vot nii armsaks võib üks väike isetehtud nukk saada. Toredaid emotsioone pakkus ka nukunäidendite vaatamine/esitamine. Igal riigil oli oma lugu vesta ja kõik kaheksa Soome reisilt kingiks saadud nukku leidsid rakendust. Ostlemiskogemus turul tipnes seekord ühe meesterahva sooviga minu hinda teada saada. Naeratasin laialt ja ütlesin, et olen hindamatu. Mine veel midagi ostma ... võid hoopis ise müügiobjektiks sattuda.
Oliivõli muuseumi "Oleatrium" külastus /Visiting Oleatrium
TAAVI: Lapsed suundusid tagasi perede juurde ning õpetajad viidi veel Oleatriumisse, mis on oliiviõli valmistamise muuseum. Selles muuseumis sai näha oliiviõli valmistamise protsessi alates aegade algusest kuni tänapäevani.
ANAR: Oliivõli muuseumis oli tore ja loomulikult ostsime sealt kaasa ka väga põnevaid tooteid.
MERLIN: Mulle väga meeldis see muuseum. Poole tunniga oli võimalik oliivõli ajaloost väga põhjalik ning realistlik ülevaade saada. Ja mis peamine, hiljem, õhtusöögil, avanes meil võimalus seda suurepärast oliivõli ka endil maitsta.
ANAR: Oliivõli muuseumis oli tore ja loomulikult ostsime sealt kaasa ka väga põnevaid tooteid.
MERLIN: Mulle väga meeldis see muuseum. Poole tunniga oli võimalik oliivõli ajaloost väga põhjalik ning realistlik ülevaade saada. Ja mis peamine, hiljem, õhtusöögil, avanes meil võimalus seda suurepärast oliivõli ka endil maitsta.
22.05.2015
AADI: Ärkasin üles.
Kooli juurest läks buss Ephesusse. See on varemelinn, kus on elanud
kreeklased ja roomlased. Seal oli tempel, antiikne ühistualett,
raamatukogu ja palju muud. Ephesusest
väljusime, ostsin suveniire ja mulle üritati müüa võltsitud
Rooma münte.
GERTRUD: Neljandal päeval käisime me väga palju vaatamas vaatamisväärsuseid. Me nägime Vana-Kreeka stiilis teatrit, tegin väga palju pilte. Käisime ka teistes kohtades ja kui tagasi jõudsime, läksime jälle parki, seekord ka Kristjani ja tema sõpradega.
BRITTANY: Reede hommikul läksime bussiga Ephesusse. Meid viidi vaatama vaataminväärsuseid. Oli väga palav päev ja tee oli pikk.
TAAVI: See päev oli minu meelest kogu reisi kurnavaim päev. Kõigepealt sõidutati meid Efesuse linna vaatama. Omaaegsest suurest ja võimsast kaubanduslinnast on tänapäeval loomulikult järgi vaid varemed, mida aga tuhended turistid päevas vaatamas ja pildistamas käivad. Kuna ilm oli palav ja kõndimist palju, siis oli see külastus küllaltki kurnav. Tükk tegemist oli, et ma inimesi suures turistide summas mitte ära kaotada. Õnneks keegi kaduma ei läinud ja nii jäid kõik amfiteatris ühispildi peale ning suur osa sai ka areenil tantsu vihtuda.
GERTRUD: Neljandal päeval käisime me väga palju vaatamas vaatamisväärsuseid. Me nägime Vana-Kreeka stiilis teatrit, tegin väga palju pilte. Käisime ka teistes kohtades ja kui tagasi jõudsime, läksime jälle parki, seekord ka Kristjani ja tema sõpradega.
BRITTANY: Reede hommikul läksime bussiga Ephesusse. Meid viidi vaatama vaataminväärsuseid. Oli väga palav päev ja tee oli pikk.
TAAVI: See päev oli minu meelest kogu reisi kurnavaim päev. Kõigepealt sõidutati meid Efesuse linna vaatama. Omaaegsest suurest ja võimsast kaubanduslinnast on tänapäeval loomulikult järgi vaid varemed, mida aga tuhended turistid päevas vaatamas ja pildistamas käivad. Kuna ilm oli palav ja kõndimist palju, siis oli see külastus küllaltki kurnav. Tükk tegemist oli, et ma inimesi suures turistide summas mitte ära kaotada. Õnneks keegi kaduma ei läinud ja nii jäid kõik amfiteatris ühispildi peale ning suur osa sai ka areenil tantsu vihtuda.
Lõuna restoranis "Sultan" / Lunch at restaurant "Sultan"
GERTRUD: Türgi
toit oli väga harjumatu, kuid pikapeale hakkas väga meeldima.
Vaatamisväärsuste külastamine ja õhtusöök /Sightseeing and dinner
AADI: Külastasime Neitsi Maarja maja. Ephesuset natuke eemal asus üks Seitsmest Maailmaimest: Arthemise tempel, kuigi sellest oli püsti vaid paar posti. Siis oli söömine ühes söögikohas, kus oli ka suveniiripood. Seal sai palju ostetud ja kaubeldud. Külastasime ka linna nimega Şirince. Seal müüdi paljusid asju, mida mujal veel polnud näinud. Eriti ägedad olid puust mänguasjad. Ma ostsin sealt ühe puust kala. Viimaks läksime ühte muuseumi nimega Maket Köy. Seal olid inimeste kujud, kes tegid erinevaid Türgi maarahva töid ja liigutasid mõnda oma kätt või jalga. Selle muuseumi poest ostsin ägeda vurri. Hiljem läksime Söke kaubanduskeskusesse. Sõime seal õhtust. Seal oli ka väike lõbustuspargi moodi asjake. Seal oli üks laevamoodi asi, mis pikkupidi edasi tagasi kiikus. Proovisime ka seda. Hirmus, aga ka äge. See mees, kes pileteid müüs, hüppas näiteks keset sõitu peale. Ei tea, kuidas ta julges. Viimaks läksime peredesse. Käisime perega jäätist söömas.
MAILIS: Käisime ka erinevatel turgudel, seal anti kõiki asju maitsta nii, et kõhu sai ilusti täis :D. Ühel turul, kus me käisime, olid riidepoed vms ja kõik müüjad olid mehed, mis oli üpris hirmutav. Midagi ei julgenud isegi vaadata, sest siis kohe hakati rääkima, kuidas see pluus nt sobib sinu silmadega jne. Aga muidu olid lahedad asjad ja väga odavad ka.
BRITTANY: Pärast Ephesuses käimist läksime Neitsi Maarja maja uudistama. Majas sees pidi olema vaikus, sest see oli väga püha koht. Pärast lõunasööki läksime Sirincesse. Siis läksime Maket Köy muuseumi. Mulle meeldis see muuseum, sellepärast et seal ma sain näha elu, mis oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul.
TAAVI: Efesuse külastuse järel viidi meid vaatama maja, kus Neitsi Maarja oletatavasti oma viimased eluaastad veetis. Keegi loomulikult täpselt ei tea, kas ikka veetis, aga turiste ja nende pealt teenivaid inimesi see ei heiduta. Teel Neitsi Maarja maja juurest lõunasöögikohta põikasime läbi ka paigast, kus asus üks kunagisest seitsmest maailmaimest - Artemise tempel. Suurt sellest võimsast ehitisest järgi jäänud ei ole - üksnes keset vett täis auku püsti seisev sammas. Pärast lõunat viidi meid mägikülla Sirincesse, mis pakkus veelkord võimaluse osta nänni, aga ka lihtsalt nautida ümbritsevate
mägede ning kitsaste ja mäest üles-alla looklevate külatänavate ja -majade ilu. Tagasiteel külastasime üht omapärast muuseumi - Maket Köyd. Selles muuseumis on kujutatud Türgi külaelu nii nagu see 20. sajandi algupoolel oli. Külaelu on kujutatud nii elusuuruste ruumide ja nukkudega, millest mõned teevad ka liigutusi, kui ka pisikeste majakeste ja figuuride abil. Selle tegijaks on kõigest üks mees, kes siiani oma kätetööd tutvustab. Õhtusöök leidis aset ühes suures kaubanduskeskuses, kus pärast igaüks sai veel oma viimast ostlemisjanu kustutada.
MAILIS: Käisime ka erinevatel turgudel, seal anti kõiki asju maitsta nii, et kõhu sai ilusti täis :D. Ühel turul, kus me käisime, olid riidepoed vms ja kõik müüjad olid mehed, mis oli üpris hirmutav. Midagi ei julgenud isegi vaadata, sest siis kohe hakati rääkima, kuidas see pluus nt sobib sinu silmadega jne. Aga muidu olid lahedad asjad ja väga odavad ka.
BRITTANY: Pärast Ephesuses käimist läksime Neitsi Maarja maja uudistama. Majas sees pidi olema vaikus, sest see oli väga püha koht. Pärast lõunasööki läksime Sirincesse. Siis läksime Maket Köy muuseumi. Mulle meeldis see muuseum, sellepärast et seal ma sain näha elu, mis oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul.
TAAVI: Efesuse külastuse järel viidi meid vaatama maja, kus Neitsi Maarja oletatavasti oma viimased eluaastad veetis. Keegi loomulikult täpselt ei tea, kas ikka veetis, aga turiste ja nende pealt teenivaid inimesi see ei heiduta. Teel Neitsi Maarja maja juurest lõunasöögikohta põikasime läbi ka paigast, kus asus üks kunagisest seitsmest maailmaimest - Artemise tempel. Suurt sellest võimsast ehitisest järgi jäänud ei ole - üksnes keset vett täis auku püsti seisev sammas. Pärast lõunat viidi meid mägikülla Sirincesse, mis pakkus veelkord võimaluse osta nänni, aga ka lihtsalt nautida ümbritsevate
mägede ning kitsaste ja mäest üles-alla looklevate külatänavate ja -majade ilu. Tagasiteel külastasime üht omapärast muuseumi - Maket Köyd. Selles muuseumis on kujutatud Türgi külaelu nii nagu see 20. sajandi algupoolel oli. Külaelu on kujutatud nii elusuuruste ruumide ja nukkudega, millest mõned teevad ka liigutusi, kui ka pisikeste majakeste ja figuuride abil. Selle tegijaks on kõigest üks mees, kes siiani oma kätetööd tutvustab. Õhtusöök leidis aset ühes suures kaubanduskeskuses, kus pärast igaüks sai veel oma viimast ostlemisjanu kustutada.
23.05.2015
Laevareis / Boat trip
AADI: Läksime
hommikul Kuşadasıse. Seal läksime laevale. Sõit kestis 5 tundi.
Vahepeal tehti ujumispeatusi, laeval sai ka päevitada. Vesi oli
soolane. Külm oli ka, aga ujutav. Vahepeal muutusid lained nii
tugevaks, et raske oli laevale tagasi ujuda. Rannad olid kivised.
Kivid olid siledad ja väga ilusad. Kas või võtaks kõik kaasa.
Siis tagasi Sökesse. Õhtul läksime Atakan ja Burakaniga jalgpalli
ning korvpalli mängima, nad olid kutsunud ka oma koolikaaslased.
Pärast mängisime arvutis Minecrafti. Hiljem vaatasime Eurovisioni finaali.
GERTRUD: Viies päev oli minu lemmik. Me ärkasime hommikul varakult ja asusime teele. Me sõitsime bussiga mere äärde ja läksime väikse laevaga sõitma. Seal olid maas matid ja kõik said päikest võtta. Sõitsime mägede juurde, kus oli rand. Seal oli väga kivine. Seal oli võimalus proovida veetorust vette lasta ja ma ka lasin. Esimene kord see väga äge ei olnud, kuna mulle tuli igalt poolt merevesi näkku, kui torus olin. Käisin ka lihtsalt ujumas, vesi oli soe, kui ära harjuda. Me käisime mitmes rannas. Vahepeal oli pikk paus ning sellel ajal saime palju päevitada. Kahetsen, et ma päiksekreemi koju unustasin. Õhtul läksime veel suurde parki, kus olid kõik muinasjutu tegelaste kujud. Meiega tuli kaasa Mailis ja tema majutajad. Pakkisime enne magama minemist kohvreid
MAILIS: Mulle meeldis absoluudselt kõik, mis selle reisiga kaasnes. Kõige - kõige rohkem meeldis aga viimane päev, kus olime terve päev laeva/paadiga merel ja käisime ujumas :). Vesi oli nii ilus ja sinine ning seal oli väga mõnus ujuda (väljaarvatud see, et see oli täiega soolane). Saime ikka ka kohustusliku päikesepõletuse, aga see oli seda VÄÄRT.
BRITTANY: Laupäeva hommik oli kõige põnevusrikkam hommik, kuna ees oli ootamas 7 tunnine laevareis. Meid viidi bussiga Kusadasise. Kui sõit algas, siis ma läksin vahetasin riided ära ja läksin tagasi tekile. Oli nii hea ja mõnus tunda jahedat tuult oma juustes. Lõpuks läksin ka päevitama. Päevitasin veel nii kaua, kuni tuli esimene peatus. Alguses, kui ma vette läksin, oli vesi väga külm. Mulle läks mitu korda vett suhu ja see oli päris soolane vesi. Tuli veel mitu peatust ja ma käisin kõigi peatuste ajal ujumas, aga viimase peatuse ajal ma ei läinud vette. Kolmanda peatuse ajal sai hüpata tekipealt vette ja mina hüppasin ka. Vette oli umbes 3-4meetrit. Pärast hüpet läksime mina ja Gertrud tagasi päevitama. Oli veel mitu peatust ja vahepeal sai ka süüa. Sõime kõik kõhud täis ja saime jälle minna oma tegevusi tegema. Peale laevareisi läksime tagasi perede juurde ja hakkasime pakkima. Olin natuke õnnetu, et reis saab läbi, aga koduigatsus oli suur. Käisime veel pargis mängimas ja pärast läksime peredega lõbustusparki. Olime seal hilisõhtuni. Kui me tagasi pere juurde jõudsime, siis jäime kohe magama, sest järgmine päev pidi vara ärkama.
TAAVI: Tegemist oli vist ühe rahulikuma päevaga selle reisi jooksul. Hommikul mitte liiga vara viidi meid taas Kusadasisse, kus sadamas astusime laeva pardale. Laev ise oli lihtne: kaks tekki, üks neist lahtine päikese käes olemiseks ning teine selle all istumiseks ja söömiseks. Ja siis see laev merele (Vahemerele) purjetas. Taevas oli pilvitu, meri oli sinine ning ilm soe. Pärast tund või poolteist sõitu jäi laev ankrusse ühe eraldatud ranna lähedal ning kõigil soovijatel oli võimalus pea tund aega ujuda, rannal aega veeta või laeval päikest võtta. Vesi polnud sisse minnes just ülemäära soe, kuid vees olles oli täitsa hea olla. Julgemad said alla lasta laeval olevast torust, mis viis ülemiselt tekilt alla laeva paremale küljele vette. Pärast ujumisaja lõppu jätkas laev oma sõitu. Vahepeal anti kõigile süüa. Laev peatus veel kahes kohas ujumiseks ning lõpuks võttis suuna tagasi sadamasse. Päikest oli palju ja nii mõnigi heledanahaline põhjamaalane sai seda liigagi palju. Valu kadudes, aga jääb loodetavasti kena pruun jume, mida kaasmaalastel veel pole. Laeval kulges pea terve päev. Sadamasse jõudes suunduti järgmiseks päevaks asju pakkima.
ANAR: Viimane päev - merel, vees ja rannas. Imeline, päikseline ja 5 tundi kestev laevareis oli puhkuse tipp! Nautisime kõike - päikest, laevasõitu, põnevat rannajoont, sini-sinist soolast vett, tillukesi kivikesi rannal, head toitu ja mõnusat seltskonda.
GERTRUD: Viies päev oli minu lemmik. Me ärkasime hommikul varakult ja asusime teele. Me sõitsime bussiga mere äärde ja läksime väikse laevaga sõitma. Seal olid maas matid ja kõik said päikest võtta. Sõitsime mägede juurde, kus oli rand. Seal oli väga kivine. Seal oli võimalus proovida veetorust vette lasta ja ma ka lasin. Esimene kord see väga äge ei olnud, kuna mulle tuli igalt poolt merevesi näkku, kui torus olin. Käisin ka lihtsalt ujumas, vesi oli soe, kui ära harjuda. Me käisime mitmes rannas. Vahepeal oli pikk paus ning sellel ajal saime palju päevitada. Kahetsen, et ma päiksekreemi koju unustasin. Õhtul läksime veel suurde parki, kus olid kõik muinasjutu tegelaste kujud. Meiega tuli kaasa Mailis ja tema majutajad. Pakkisime enne magama minemist kohvreid
MAILIS: Mulle meeldis absoluudselt kõik, mis selle reisiga kaasnes. Kõige - kõige rohkem meeldis aga viimane päev, kus olime terve päev laeva/paadiga merel ja käisime ujumas :). Vesi oli nii ilus ja sinine ning seal oli väga mõnus ujuda (väljaarvatud see, et see oli täiega soolane). Saime ikka ka kohustusliku päikesepõletuse, aga see oli seda VÄÄRT.
BRITTANY: Laupäeva hommik oli kõige põnevusrikkam hommik, kuna ees oli ootamas 7 tunnine laevareis. Meid viidi bussiga Kusadasise. Kui sõit algas, siis ma läksin vahetasin riided ära ja läksin tagasi tekile. Oli nii hea ja mõnus tunda jahedat tuult oma juustes. Lõpuks läksin ka päevitama. Päevitasin veel nii kaua, kuni tuli esimene peatus. Alguses, kui ma vette läksin, oli vesi väga külm. Mulle läks mitu korda vett suhu ja see oli päris soolane vesi. Tuli veel mitu peatust ja ma käisin kõigi peatuste ajal ujumas, aga viimase peatuse ajal ma ei läinud vette. Kolmanda peatuse ajal sai hüpata tekipealt vette ja mina hüppasin ka. Vette oli umbes 3-4meetrit. Pärast hüpet läksime mina ja Gertrud tagasi päevitama. Oli veel mitu peatust ja vahepeal sai ka süüa. Sõime kõik kõhud täis ja saime jälle minna oma tegevusi tegema. Peale laevareisi läksime tagasi perede juurde ja hakkasime pakkima. Olin natuke õnnetu, et reis saab läbi, aga koduigatsus oli suur. Käisime veel pargis mängimas ja pärast läksime peredega lõbustusparki. Olime seal hilisõhtuni. Kui me tagasi pere juurde jõudsime, siis jäime kohe magama, sest järgmine päev pidi vara ärkama.
TAAVI: Tegemist oli vist ühe rahulikuma päevaga selle reisi jooksul. Hommikul mitte liiga vara viidi meid taas Kusadasisse, kus sadamas astusime laeva pardale. Laev ise oli lihtne: kaks tekki, üks neist lahtine päikese käes olemiseks ning teine selle all istumiseks ja söömiseks. Ja siis see laev merele (Vahemerele) purjetas. Taevas oli pilvitu, meri oli sinine ning ilm soe. Pärast tund või poolteist sõitu jäi laev ankrusse ühe eraldatud ranna lähedal ning kõigil soovijatel oli võimalus pea tund aega ujuda, rannal aega veeta või laeval päikest võtta. Vesi polnud sisse minnes just ülemäära soe, kuid vees olles oli täitsa hea olla. Julgemad said alla lasta laeval olevast torust, mis viis ülemiselt tekilt alla laeva paremale küljele vette. Pärast ujumisaja lõppu jätkas laev oma sõitu. Vahepeal anti kõigile süüa. Laev peatus veel kahes kohas ujumiseks ning lõpuks võttis suuna tagasi sadamasse. Päikest oli palju ja nii mõnigi heledanahaline põhjamaalane sai seda liigagi palju. Valu kadudes, aga jääb loodetavasti kena pruun jume, mida kaasmaalastel veel pole. Laeval kulges pea terve päev. Sadamasse jõudes suunduti järgmiseks päevaks asju pakkima.
ANAR: Viimane päev - merel, vees ja rannas. Imeline, päikseline ja 5 tundi kestev laevareis oli puhkuse tipp! Nautisime kõike - päikest, laevasõitu, põnevat rannajoont, sini-sinist soolast vett, tillukesi kivikesi rannal, head toitu ja mõnusat seltskonda.
Türgi õhtu / Turkish night
TAAVI: Õpetajatele toimus hotellis Türgi õhtu, jäeti üksteisega hüvasti ning tantsiti nii, et nahk märg.
MERLIN: Nautisin rohkelt Türgi toitu ja muusikat. Meie jaoks oli bänd kohale kutsutud. Tantsisime, suhtlesime ja nautisime õhtut. Ühel hetkel ühines meie Türgi õhtuga ka seltskond noori, kes samas hotellis peatuma juhtusid. Milliseid toredaid Türgi tantse veel nemad oskasid, see oli lihtsalt fantastiline. Ja siis saabus üllatustort, millel projekti logo kaunistuseks peal. See oli suurepärane punkt meie kaks aastat kestnud projektile. Kummaline, aga tegelikkuses ei olnudki nii raske hüvasti jätta kui ma kartnud olin. Võib-olla seetõttu, et olin aru saanud, et nii mälestustes ja ka eTwinningu keskkonna kontaktide näol, jäävad need inimesed mu ellu alati alles. Võib-olla aga hoopis seetõttu, et jutuks tuli juba uus jätkukohtumine Eestis :)
MERLIN: Nautisin rohkelt Türgi toitu ja muusikat. Meie jaoks oli bänd kohale kutsutud. Tantsisime, suhtlesime ja nautisime õhtut. Ühel hetkel ühines meie Türgi õhtuga ka seltskond noori, kes samas hotellis peatuma juhtusid. Milliseid toredaid Türgi tantse veel nemad oskasid, see oli lihtsalt fantastiline. Ja siis saabus üllatustort, millel projekti logo kaunistuseks peal. See oli suurepärane punkt meie kaks aastat kestnud projektile. Kummaline, aga tegelikkuses ei olnudki nii raske hüvasti jätta kui ma kartnud olin. Võib-olla seetõttu, et olin aru saanud, et nii mälestustes ja ka eTwinningu keskkonna kontaktide näol, jäävad need inimesed mu ellu alati alles. Võib-olla aga hoopis seetõttu, et jutuks tuli juba uus jätkukohtumine Eestis :)
24.05.2015
Lendame tagasi koju / Flying back to home
AADI: Ja
oligi aeg lahkuda. Hommikul vara pidime ärkama. Jätsime perekonnaga
hüvasti ja sõitsime bussiga Izmiri. Sealt suundusime lennukiga Istanbuli. Siis lennukiga
Talllinnasse. Istanbulist õhku tõustes jätsin Türgiga hüvasti.
Eestisse tahtsin tagasi, sest kodus on ju kõige parem, kui ilm välja
arvata.
GERTRUD: Järgmisel päeval ärkasime väga vara ja jätsime hüvasti. Sõitsime taksoga lennujaama. Meile tundus vahepeal, et taksojuht saab meie jutust aru. Pärast lennujaamas ootamist lendasime me jälle palju lennukitega ja sõitsime bussidega.
BRITTANY: Pühapäeva hommikul alustasime koduteed. Saime ainult neli tundi magada. Olime kõik hommikul väsinud, aga polnud midagi teha. Jätsime peredega hüvasti ja läksime bussi peale. Rääkisime veel bussis ja mina olin nii väsinud, et üritasin kõige halvemas poosis magama jääda. Kui ärkasin, olime juba lennujaamas. Pidime lennujaamas natuke aega ootama. Mõned meist magasid, mõned mängisid telefonides/tahvelarvutites ja mõned olid niisama. Kui olime lennukil, siis ma jäin ka seal magama. Ärkasin, sest uni läks ära. Hakkasime just maanduma. Vahepeal oli meile toodud söök. Istambul-Tallinn lennukile minekuga oli veel aega. Ma sain oma söögi ära süüa ja jõudsin viimased asjad ära osta lennujaamast. Teel Tallinasse üritasin ma jälle magama jääda ,aga nii kui ma olin peaaegu magama saanud jääda, oli kellelgi mind jälle vaja. Viimaks olime Eestisse jõudnud ja nii hea oli kodus olla. Läksime lennujaamast bussi peale ja sõitsime Tartusse. Tartust läksime teise bussi peale ja sõitsime Põlvasse. Põlvas ootasid meid vanemad ja saime kõik koju magama minna. Nii tore on kodus olla, aga samas tahaks Türki tagasi minna.
TAAVI: Hommik algas vara - nelja paiku. Kaks väikest bussi - lapsed ühes ja õpetajad teises - viisid meid Izmiri lennujaama. Need kaks bussi said kokku kuskil poole tee peal, sest õpetajad tulid ühest kohast ja lapsed teisest. Enne lastega kohtumist jõudis päris mitu vähem ja rohkem hirsamat stsenaariumit peast läbi käia. Seda enam et bussijuht ei osanud sõnagi inglise keelt, ühe sõna vene keelt aga küll. Izmirist hakkas meie pikk tee tagasi koju. Sel pikal teel jõuti paljutki: veidi silma looja lasta, viimased rahad laiaks lüüa ning üht-teist kodustelegi lisaks osta. Heameel koju jõudmise üle oli suur ning seda ei suutnud varjutada ka viperused teekonna viimasel osal.
ANAR: Koju! Koju! Koju!
GERTRUD: Järgmisel päeval ärkasime väga vara ja jätsime hüvasti. Sõitsime taksoga lennujaama. Meile tundus vahepeal, et taksojuht saab meie jutust aru. Pärast lennujaamas ootamist lendasime me jälle palju lennukitega ja sõitsime bussidega.
BRITTANY: Pühapäeva hommikul alustasime koduteed. Saime ainult neli tundi magada. Olime kõik hommikul väsinud, aga polnud midagi teha. Jätsime peredega hüvasti ja läksime bussi peale. Rääkisime veel bussis ja mina olin nii väsinud, et üritasin kõige halvemas poosis magama jääda. Kui ärkasin, olime juba lennujaamas. Pidime lennujaamas natuke aega ootama. Mõned meist magasid, mõned mängisid telefonides/tahvelarvutites ja mõned olid niisama. Kui olime lennukil, siis ma jäin ka seal magama. Ärkasin, sest uni läks ära. Hakkasime just maanduma. Vahepeal oli meile toodud söök. Istambul-Tallinn lennukile minekuga oli veel aega. Ma sain oma söögi ära süüa ja jõudsin viimased asjad ära osta lennujaamast. Teel Tallinasse üritasin ma jälle magama jääda ,aga nii kui ma olin peaaegu magama saanud jääda, oli kellelgi mind jälle vaja. Viimaks olime Eestisse jõudnud ja nii hea oli kodus olla. Läksime lennujaamast bussi peale ja sõitsime Tartusse. Tartust läksime teise bussi peale ja sõitsime Põlvasse. Põlvas ootasid meid vanemad ja saime kõik koju magama minna. Nii tore on kodus olla, aga samas tahaks Türki tagasi minna.
TAAVI: Hommik algas vara - nelja paiku. Kaks väikest bussi - lapsed ühes ja õpetajad teises - viisid meid Izmiri lennujaama. Need kaks bussi said kokku kuskil poole tee peal, sest õpetajad tulid ühest kohast ja lapsed teisest. Enne lastega kohtumist jõudis päris mitu vähem ja rohkem hirsamat stsenaariumit peast läbi käia. Seda enam et bussijuht ei osanud sõnagi inglise keelt, ühe sõna vene keelt aga küll. Izmirist hakkas meie pikk tee tagasi koju. Sel pikal teel jõuti paljutki: veidi silma looja lasta, viimased rahad laiaks lüüa ning üht-teist kodustelegi lisaks osta. Heameel koju jõudmise üle oli suur ning seda ei suutnud varjutada ka viperused teekonna viimasel osal.
ANAR: Koju! Koju! Koju!
AADI: Tore reis oli!
GERTRUD: Enamasti jäi mul Türgist väga hea mulje ja olen väga rahul selle reisiga!
MAILIS: Mulle väga meeldis Türgis ja ootan juba, kuna sinna tagasi saaks. :) Aitäh toreda reisi eest. (:
BRITTANY: Reis oli väga äge ja tore. Mul olid meeldivad reisikaaslased ja suur SUUR aitäh õpetajatele, kes seda reisi korraldasid!
ANAR: Tänan armsad sõbrad - olite nädal aega minu pere! Saite minu õdedeks-vendadeks. Kallid olete!
GERTRUD: Enamasti jäi mul Türgist väga hea mulje ja olen väga rahul selle reisiga!
MAILIS: Mulle väga meeldis Türgis ja ootan juba, kuna sinna tagasi saaks. :) Aitäh toreda reisi eest. (:
BRITTANY: Reis oli väga äge ja tore. Mul olid meeldivad reisikaaslased ja suur SUUR aitäh õpetajatele, kes seda reisi korraldasid!
ANAR: Tänan armsad sõbrad - olite nädal aega minu pere! Saite minu õdedeks-vendadeks. Kallid olete!